Mari Uri. TÜ kultuurikorralduse MA 1. kursuse kaasaegse kirjanduse essee

ARVUSTUS – Mudlum “ILUS ELVIIRA” – Burleskne jutustus

Mudlumi 230leheküljelise burleskse jutustuse (autori määratlus) “Ilus Elviira” (Eesti Keele Sihtasutus 2015) kohta on lihtsam otseselt öelda, mida see ei ole, kui seda, mis ja millest see on. Kindlasti ei ole see raamat jutustamas ainult Elviira Nikolajevna lugematute meestuttavate suhetesaagast, joomingutest ja nende järgsest pohmellist, eluvidinate hankimisest ja üle tähtsustamisest või ehk koguni ühe naisolevuse hukkamääratud ja -läinud eluloost. Samuti ei ole kindlasti Elviira kui peategelane 40ndates aastates kirjaniku prototüüp ega, kahtlustan, ka mitte läbivalt mahakirjutatud tüüpkarakter kusagilt mujalt, kuigi põhikangelase välimuse kirjelduses võib aimata sarnasust. Mudlumi enese sõnul on ta alateadlik kirjanik. Seetõttu suudab tema voolujooneliselt libisev sulg paberile panna inimloomuse mitmeplaaniliste dimensioonide läbilõimitud võrgustikku, mille lahtimuukimine – või vastupidi, kokkuseadmine – eeldab nähtuste ning taustsüsteemide kihilisuse mõistmise või, miks ka mitte, kultiveerimise oskust.

Kõigepealt avaksin hea meelega veidi autori enda vaatenurka ja selle tagamaid. Profid määratlevad, et “burlesk on etendusekunst, mida võib pidada ka pikantsete detailidega muinasjutuks täiskasvanutele, kus artist esitab laval lugu kostüümiga. Need lood võivad olla väga võrgutavad ja luksuslikud, lõbusad ning naljakad või hoopis müstilised ja ebamaised. Burlesk on eneseväljenduse vorm, mis julgustab naisi üle maailma tundma rõõmu iseendast ning oma kehast. Vaatajatele pakuvad show’d aga tõelist elamust ja palju silmailu.” On teadmata, kui palju arvestas Mudlum tegelikkuses teksti formeerimisel faktidega burleski kui kunstivoolu kohta, aga jutustuse sõnastus ning sisu võiks küll käia täpselt sarnase määratluse alla. Absurdini totter-kaunis enese eksponeerimine, ilujanuste ja -näljaste tegelaste kirjeldused, tavaelu langemine sensuaalselt kulgevate nümfide taustadraperiiks. Kogu esitatud lugu, mida ei saa siiski puhta narratiivina käsitleda, on esitatud Elviira pilgu läbi, kuid peegeldab end hämmastavalt paljutähenduslikult ka lugeja silmapõhjadesse. Peategelase elujoont mainitakse vaid möödaminnes ajavormis, 16aastasest neiust kuni “kui Elviira oli juba päris vana”, aga see ei oma suurt tähendust kirjeldatud eluterviku tajumise mõttes.

Üksindus – jah, igatsus – jah, lõputu ja lõpmatusena näiv proovimine, otsast alustamine, katsetamine – jah. Aga mitte lootusetu, mitte võimaluste hõnguta, mitte lihtsa ning lillelapseliku siiruseta puhta taotluseta lugu. Autori nähtavalt südamest (mitte peast!) tulevad kirju-mirjukad kujundid loovad lugejale tunde, et see kõik on justkui etendus, hinge pretensioon, mis on valatud lavalaudadele vormiks, et kõik näeksid, kuidas saab ja võib, aga siiski ei tohiks. Mudlumi kohta on öeldud, et ta kirjutab “sookirjandust”. Kui õige ja kui vale väide! Ainult naisena saabki naise teemadel kirjutada nii sügavalt ja nii eemalolevalt loogiliselt. Kirbuturuna laiutav inimlihalett on mingis plaanis alati olemas, ja kui arvestada inimkonna ajalugu, siis juba põhjus-tagajärgselt väga pikka aega. Meespere aga vaatab selliseid etendusi alati huviga, isegi kui nad “naistekaid” päris vabatahtlikult ei loe.

Võib aimata, kuidas blogist on saanud köide. Ehkki raamatul on kaaned ja selle vahele on mahutatud tingimuslik tervik, näitavad “Ilusa Elviira” peatükid erinevaid suundi, igaüks ise kanti nagu ristteel möödujaid hääletavad viidad, mis on igale poole harali. See lugejat ei häiri, sest nagunii on tarvis lugeda ka ridade vahelt – ja koguni seest, mitte ainult pealt. Mudlumi genereeritud tekst on nagu sõnade mullivann, milles on kogu aeg liikumist, kerget keerutust, ka keeriseid, üllatusi, puuteid, mulinat-sulinat ja mis lõppkokkuvõttes mõjub hästi, sest on lõbus, mitte-igav, kohustuslikkuse-tundeta kulgemine läbi lauseridade. Miks ka mitte, tuleb jällegi pähe, ning see mõte on alati avardav. Kuidas ja miks on selline pisitühiasjadest kobrutav looming sündinud, ei ole üldse mingi raske ega jalgunõrgestav küsimus. Arvatavasti on see avaldumisviis lihtsalt kanaldusena naise seest pinnale mullitanud, nagu kõik need kinnipüütud laused oleksid asjad iseeneses, millel on oma elu ja saatus. Märkimisväärne on ainult olek, kuidas autor suudab oma teravat pilku nii paljudesse nurkadesse fokusseerida ja samal ajal mitte laskuda liigpikkadesse näivus-mõttetutesse mõtisklustesse, mis võivad võtta lugeja hingamiselt ära õhu ning lukustada tema meeled. Mudlum laseb lugejal omasoodu mulistada ja nautida täpselt seda, mida too parasjagu soovib. Tänulikult, enesetõestuseta.

Kahtlemata on “Ilus Elviira” stiilne jutustus, mis ei ole olnud nähtavalt eesmärk omaette. Aga mis iganes on olnud raamatu algne avaldamise (või kirjutamise) motiiv, teeb jutt edasi ettearvamatuid tantsusamme, elades eraldi seisvat elu, täiesti elustatuna. Kurvameelne leiab siit kurba ja rõõmsameelne rõõmsat – kas samastudes, vastandudes või võrreldes, polegi oluline. Tähtis on vaid teadmine ja tunne, et lugeja on kohtunud targa inimesega, s.t kellegagi, kes oskab näidata midagi, mida teised ise ei oska ega täi vaadata või tähele panna. Raamatust võiks välja lugeda nii isiksuse-, ühiskonna- kui ka ajastukriitikat, aga palju parema meelega hoopis õpetussõnu ja hoiatusmärke, varjatud positiivset hinnangut ja viitelist sisekaemust omaenese elule ning vaadetele, veel lisaks kaastunnet, inimlikku mõistmist. Kuidas mõista hukka kedagi, kes on haige? Toitumishäired on teatavasti tänapäeva suur probleem paljude naiste ja tütarlaste elus, suhtehäired aga kujuteldamatult suurema mastaabiga, sest õgitakse üksteist ohjeldamatult, et siis hiljem enese- või kaaslasepõlguses oksendada ja uuesti ringile minna. Neis raamatus ära märgitud tualettruumivaatlustes “kas ma olen ikka veel piisavalt ilus või juba täitsa kole?” kajastub naiseliku olemuse põhjapanev sündroom. Puuduoleva kompenseerimise vajadus ükskõik millises vormis võib inimese viia nii ühele kui teisele poole viida näidatud suunast.

Mudlumi “Ilus Elviira” algul jahmatab, siis huvitab ja pärast meeldib. Autor ei anna vihjeid ega otsi vabandusi Elviira kannatuste raja õilistamiseks ega ülendamiseks kusagile määramatusse kõrgemale tasandile, et asi näeks välja õigem või parem. Ta laseb oma kangelasel olla see, kes too on, mõelda ja mitte mõelda, asjatada ja askeldada, ilma et kaasuks keegi unelm ehk ebamaine, ootamatult kohatu segment. Kõik on nii, nagu tegelikult ongi. Väga reaalne, sopa(ka)ne ja vananev. Ometi on selles üksiolemise ja -jäämise kirjelduses midagi väga ühendavat, nii et (nais)lugeja saab noogutada pead ning öelda omaette “just-just!” ja “pühade vahe, kust tema seda teab!?”. Mudlum lahustab justkui oma teosega tohutut hiiglaslikku valukeha, mis näib ümbritsevat enamikku osa naistest kõikides generatsioonides ja lokatsioonides. “Äkki see (kollageeni)kreem aitab?”-valuvaigisti ei ole ühiskondades ammu enam toimiv, aga siiski lõikub säärastest igatsuseängidest kellegi miljonitesse ulatuv tulu.

Detailid ja suur pilt on medali kaks poolt ka selles kahtlemata heas raamatus “Ilus Elviira”, mida oli kahju käest panna. Mida me õieti ostame ja mida müüme siin maailmas? Ja milline on see tasu, mida nõutakse eneseohverduse ja soovide täidemineku eest? Proovime õnne veel kord… ja veel kord, ning ühel päeval teeme seda üheskoos. Loodetavasti koos meestega.