Sanya luuletused

LEEBE HOIATUS! Sanya* luguluuletused on teraapiline rolliluule. See tähendab, et need on sündinud või loodud nii, nagu näitlejanna teeks oma rolle laval või filmis – läbi peegelduste, jälgimiste, tunde-etüüdide meeles ja keeles. Nende luuletuste juured on võõras mullas: emotsioonides, mis on läbi kujutluse samastunud üldinimliku valu ja vaevaga. Rõõmu on nendes harva ja kui, siis pigem ridade vahel või põhjakihis. Sanya on polaarsust pöörav terapeut, kes torkab ja toriseb, kuni küllalt saab –  nii temal endal kui ka kuulajal. Lugejal.
Alla 16 a mittesoovitav.

Vanemad luuletused on tähestikulises järjekorras. Uuemate luuletuste pealkirjad on märgistatud värviliselt. Avanetis on need loetavad luuletus.ee.

NB! Luuletuste kasutamisel oma tarbeks palun märgi autori (Mari Uri) nimi. Olen Eesti Autorite Ühingu (EAÜ) liige ning oman autorikaitse õigust ja kohustust, kuna minu luuletuste sõnadele on tehtud registreeritud laule.

<>

LOOTOS

ootan et elu
juhtuks minuga
ootan et viimaks
kohtuksin sinuga

mitte et hall
päevade pall
muudkui veereks
ja veereks

pisarad hoiavad
ookeani sügava
soovid hoiavad
taeva kõrge
puudutused
hoiavad
mind

küllap
armastan sind

<>

KAHEPALA

õpi armastama
põhjas
krabide keskel
vähkide võrgus

õpi kannatama
õnne kestel
maapealses taevas
tunnete põrgus

õpi õppima
kehade keeletust
mõtete meeletust
püüdmata kalu
poolkuivasid
poolmagusaid
vahepalu

<>

LAMENT

südamekääbikud
ajude hiiud
loovad me lepped ja
reastavad riiud
juhivad vankrid kus
põlevad sillad
rüüstades roosad
litsudes lillad

varemerohule
jääbki ta salv
kuni te aedades
suvitab talv
kuni veel asalea
õide ei puhke
kuni te kroonidel
nimesilt
UHKE

<>

PURSE

persevestil
polnud pükse
ei saand lukku kinni
häbitumalt
läbitumalt
lasi aiva ringi

leitud karikatest varas
läbematult rüüpas
oma nii-peab-olemaga
jumalaidki tüütas

miks ei mõista
miks ei mõista
keegi minu
hinge
ees- ja trumminaha peale
tõmbas kogu pinge

kantseldas mis kantseldas
tal armas emme
poega
veidi liiale läks mammi
oma tissi-toega

jõudis mõne kunstiteose
paberkandjal luua
uusi lehti puhtaid ent
ei osand
alla tuua

tõmbles kuni tuli tuli
tõukas tüübi
ahju
mul on temast vennikesest
pea-aegu
täitsa kahju

nüüd ei ole
paljal poisil
isegi ta vesti
masinas
koos pussinoaga
seegi pulbriks pesti

jäänud ilma
vaene porgand
munadest ja muust
suus ei sula
eriti ka
hallitanud juust

selle supi söömiseks
on kulpki
liiga kena
loengut armastusest jääbki
pihku kõnelema

<>

JUHTUM

kuidas see juhtus
tuleste avatud pihkude puhtus
ja siluli paid
põskedel
siidina sõnatud sõnumid said

kuidas see juhtus
katkeva sõlmede sõrmine sidusus
pooleldi luhtus
lahtistest nööridest põimudes
moodustus teisele elule abistav köis
lõputuis öis

millal see juhtus
tühjuse torbikud ääreni
veeresid täis
otsani ootamas ikkagi tooret
mis näis

olevat õige ja olevat pealegi
antud
kõikidest kõrgemalt
enamast hoolemalt kantud
lastud ja lenneldud õhkude panna
ja hoida

kuni jääb õnneni isegi
heledast halost ja helluse helidest väheks
mis tantsivaist tähtedest kaugemalt
sisuni läheks

kuidas see juhtus
vabadus valida valesti
täpipealt suhtus
ja usku ja lootust ja kolmandat
polnudki vaja
peatab kui
kaotab kui
annetab
usaldab
aja

<>

PORISTUSPÄEV

maaslamajat ei lööda
vaid kõnnitakse mööda
nagu paakund prügist
keset kaunist
sügist

duellile ei minda
kui unustasid
kinda
niigi nuga rinda
on saanud

jamajad

<>

PAKS ARMASTUS

mo kangelane armastas vast
kümme minutit
sest peale seda muutus ikka
väga muretuks
õnn oli sahtel sisaldas
veel hulka paberit
jäi ehkki koridorri nõutult lahti
valge uks

tol päeval
hiigla parvedena
noogutasid tuvid
teeperve oli keegi
portsu küpsist visanud
need kortermaja aknad hoidsid
avatuna huvid
ma pole iial
nõnda hingest
roppust kisanud

<>

METSISE LAUL

ma ei taha äkki teada mis on kell
sest liiliatel kroonid paokvel
sest karikakar õitseb aia taga
ja nõmmeliivatee ei enam maga

ma ei taha enam teada mis on kell
sest põdrakanep ootab küngastel
sest rauarohul mulle valmis rohi
seda ühes tuua vihmaga ei tohi

ma ei taha muide teada mis on aeg
sest päike ju ei paista kogu aeg
männikäbidel on taas kord lahti huuled
ja ristikpõllul juba külas tuuled

ma ei taha üldse teada mis on aeg
sest pilvepatju täis on taevalaed
sest paplid aina pudistavad sulgi
ja kaselitreid sajab alla hulgi

ma ei taha enam teada mis on kell
sest jooksuaeg on mõnel emasel
juba mutukatel seljas paariline
mõtlen
kas või kohe üht neist päästma mine

sest
ma ei taha teada millal jälle tuled
mu oma aja taas kord pihku suled
mu elu suunad väljast sissepoole
haarad prossiks enda olemise loole

ja ma ei taha enam teada kauaks jääd
lubades et varsti jälle näed
olen metsistunud nagu loom või lind
ma ei teagi kas veel ära tunned mind

nii
ma ei taha enam teada milleks jääd
jälle lubades et varsti-varsti näed
olen tõesti metsistunud nagu lind
ja ma ei teagi
kas veel ära tunnen sind

<>

KOLME TÄRNI PROHVET

kohvikute topsides on
kivid, lill ja
kohv
seinal ripub pildike
ja laama valge sall
teises nurgas mustrit mängib
pudisenud krohv
lamp on hele aga lina
selle all
on hall

tuleviku peale mõeldes
tellid ühe mehe
paadisilla
loojangu ja
luuleraamatu
olgu ülejäänud elu
õnnelik ja ehe
kuidki peig võib olla
voodis
veidi saamatu

<>

VARSTI ENAM POLE

varsti enam pole
seda keha
millega sinuga magasin
rakud vahetuvad
loojangud hahetuvad
mälugi ununeb

varsti enam pole
seda hinge
mida sinuga jagasin
sõbrad vahetuvad
kallimad kahestuvad
vaimgi kujuneb

varsti enam polegi
seda ringi
kuhu tahaksin tagasi
lagedad muutuvad
kõrgused puutuvad
tundub vaid
just nagu
magasin

<>

KENA KEVADE

võtsin
ja varjasin
sõdisin
ja sarjasin
peitsin
ja pettusin
keegi ei otsinud

avasin
ja pakkusin
rebisin
ja kakkusin
laotasin
ja jagasin
ikka üksinda magasin

lõin käega
ja loobusin
ilmetuna
pilvetuna joobusin
suitsusena
süttisin
põlesin pilbasteks

kui oled kurb tuleb meik teha
üteldi
kui oled rõõmus tuleb maha teha
mõteldi

vaarusin välja
tuikusin sisse
roomasin rohus
ja korjasin visse

sügis on taas
õhus ja maas
näete tõesti või
valutult vaatate
härmatand
kärbatand
kevadet

<>

HATUNE

oled minust
taas kord teinud
valge varese
musta lamba
eemal oleva
kõrval seisva
sammaldund samba

tõmmanud kohale
nõgise lae
katkise katuse
tugedeks jätnud
viltused seinad
tilkuvad torud
liha patuse

ei mäleta
mõtesta keegi et
olin see mina
kes andestas
valutas südant
ja proovides
olla üks karjast
üks mari tarjast
sabas ja parves
püsida püüdis

soovides
vaid head

<>

AARE

ma unedes
otsisin seda
mis täidaks mu tühjenend nõu
nagu katku
kohtasin t e d a
ja kaotasin
kõik oma jõu

aga kuskil seal
hulgub ju ringi
mu omagi kalleim aare
tuleb ükskord ja
võtab mu ümbert
ja sõrmuseks sulatab
vikerkaare

<>

AINUKE

kas koormad
on
üksi kandmiseks

kas kired
on
järele andmiseks

tahaksin anda
oma elu temale
kelle eest
annaksin elu

muidu ju raiskaksin andes ära
niisama kenale
oma
ainsa ja ainuma

<>

ARMUANDJA

armude andjaks
ei saa
kui pole rõõmulist meelt
rahvale lauljaks
ei lasta
kui pole ööbiku keelt
helluse kandjaks
ei tohi
kui pole kullaseid käsi

harjuma
karjuma pead
kuni enam
ei väsi

<>

AUMEES

kas mul oleks kahju
kui sa sureksid
ilmsi musta inglina
külla tuleksid
viibutaksid sõrme ja
patsutaksid pead
varjamata halbust
soovimata head

kas mul oleks rõõmu
kui sa elaksid
vaenaksid ja hingedele
süütust keelaksid
kohtumiste hirmus
pille neelaksid

kas mul oleks
ükskõik

<>

EKS

pool päeva pingutad
siis oled
nagu laip
ei liigu emm ei enn
ei pee ei pea
va raip
ei koti seks
ei peks
ei kaine ega
parm

oh kunas aitaks
mälu-multipleks
eks
siis alles juhtuks
hirm ja vast
ka arm

siis vedeleda saaks ka
ratastoolis
ei istuks iial
koolis
ega roolis
siis alles tuleks meelde
vana uni
et elama
peab
surma tulekuni

<>

ELUVAEG

hirmus küll on mäletada
kõiki vanu aegu
jumalast kui väetike
võib tunduda see
– praegu –

hetk mil jälle igavesti
magasid kõik maha
võrdlesid ja arvestasid
keskmist
head ja paha
mis see sulle toob
mis viib
ja miks on seda vaja

hingetuna
hingates
lööb surnuks
elu aja

<>

ETTUR

kui murdsid südame
täna
muutusid samas
ka ise
telgitaguste tegude pärast
on lunastus
jälle pisem

nii lõpuks jääb alles
neist tundeist
üksainus
värelev tilk
ja selle su huultele
kallis
kord poetab
mu avardund pilk

<>

FATALISM

eit eitas
taat jaatas
pärastpoole
ringi vaatas

oligi kaduma läinud eit
kapis rippus
ainult kleit

<>

KORILUS

hei –
teeme ära
ärme teeme

seda
ja toda
ja sellist ja
tollist
aitab meile
sellestki lollist
kes juba
elab siin

maal kus on
kõik veel nii ilus

<>

HINDAMATU

seks müüb
mees ostab
keha müüb
naine ostab
mis sa
kostad

aga mina
ootan sind
kes sa kunagi
ei osta
müü
ega vaheta
mind

<>

HOIAN SIND

kardan – kardan et
muutud
seiskunud jõeks
küngaste vahel
vaikides
põhjani puutud
seal kus
mäestikuahel

luban – luban et
praegu
hoian sind
haprana süles
aga mu lootused jäävad
tippude kohale
üles

<>

INTEGRATSIOON

vorm võib olla
nii ja
naa
korv või
kott
või muu huinaa

aga sisu
eta daa
peab
blin
ka vormis olema

<>

JÄRGMISE KORRANI

ka pilkaseim
pimedus
jätab alles
me silmad

ka maitsvaimast
roast
ei saa söönuks
see nälg

tõused
ja lähed
jääb ootama
järgmise korrani
suudlust
mu reiel
su pöidlajälg

<>

JÄTA JA VÕTA

käid pühkimas
mu igatsusehigi
vahel – vahel
liigutud
ka sees
löön risti end
sa kuni
ometigi
kord armastad

niikaua
hülgena ma leban
su loodud
toodud
vees

<>

KEEGI TEINE

korjasin jälle
prahti loodusrajal
kommipabereid
jäätisepabereid
koorepakke
suitsupakke
heeringapakke
kalapulgapakke
pudelikorke
plastmasspudeleid
joogipurke
vettind konisid
ühe ribadeks seljakoti
toppisin ka
kotti

kas peaksin põlgama
inimest
olen lihtsalt ise
keegi teine

<>

KEPIKÕND

eirates kirja
märgin su loetuks
seda veel vaja et
kepp mulle toetuks
kandmata pakkidest
pungil on süli
näh võta veel üks
ei tee see ju tüli

on alles lõõgastav
jopp ja see matt
kõndides kepid
et pritsib ka tatt
ette ja taha neid
tokkisid pane
oled vist lõpuks ju nüüd
sportlane

<>

KEVADETUNNE

jälle tuppa
tuli kevad
pajuvitsad istutas lauale morsikannu
jälle huuli
mukib ema
kostüüme ja aksessuaare vahetab järjepannu
jälle õuest
naabrilaste kisa
ning hakkide peretülisid kostab
jälle autot läks
pesema isa
kindlasti möödaminnes
naistepäevaks ka midagi paremat ostab

jälle on olemas
usku ja lootust
armastustki kui mõnel õnnesärgiga veab
reklaamidel pakutakse küll
kõigevägevamat ootust
aga kevadetunde
loodusest
valima peab

<>

KISAMAA

miks ma siia sündisin
sita-sirtsu-sohu
ainus mida
loota võin
deprekas
ja nohu

miks sa siia sündisid
minu kõrvale?
et anda põhjust
vaenule või
endamõrvale?

appi-appi
aidake
armastage mind
pärikarvu paitage
ehk jääbki
sisse hing

<>

KLAASLANE

ups
kukkusime jälle
toredasti auku
sina minu omasse
ja mina enda omasse
saime
ühiseks
segaseks
uniseks
terviseks

ainsaks miinuseks on
et sa pole veel
minu-
seks saanud

<>

KOERAPULM

ei lähe veel valgeks
ei lähe
taevasel tekil endiselt
tipitud tähed
ja pilvede diivanil pikutab noorenev kuu

minu luuleist
saab valsiviis
kui suudlen sind
mu paljasusest ballikleit
kui embad mind
kas nii vahune ongi me pulmatort
nagu räägib su keha
kas vanemad polegi õpetanud sulle
et koerusi
sünnis ei ole ju teha

ei lähe veel külmaks
ei lähe
meil sülede soojusest ikka veel
rohkem kui vähe
kuni jäätunud aknale koputab kärsitu lind

<>

KOKKUHOID

mis kellast
alates
kaob sünninaeratus
mis päevast
jututuju
rammupiimalt koor
nupp nupu järel kinnisemaks
vajub pult
sest ükski pilv
ei muuda taevas
oma kuju

veel oled noor
veel keele all on
sülge
veel põõsastes peab
siilikene pesa
veel okkad võtavad
puhkevaid lehti külge
kui viskad siruli
ka minuta
kesk kesa

<>

KUNSTIRAHVAS

kunst kuulub rahvale
kaaskondlasele vahvale
miilitsale mütsiga
vanatädile kandekotiga
turuonule süldipotiga

kunst olla see mis
elu meelakkumisest üle jääb
piletitega
mida mina küll
osta ei jõua

närin oma tehtud kunsti
täitsa maitsev
on

<>

KURB JA KAUNITAR

kurbus kopsudes
sigaretipoeks muutub
mille uksel silt
osta omale elu

tühjus on kurb
aga
veel kurvem on
kui oled neelanud alla kõik

lase lahti mind
ja ma ütlen sulle
kus olid mu
päitsed

<>

KVANTHÜPE

tilgakestest kokku
saabki suurim meri
doonor
annab elu
jälle voolab veri

sulekestest koosnevad
inglitelgi tiivad
mis meid teise inimese
enda
juurde viivad

<>

KÜSISUHE

sellesama pilguga
luba küsid
sellesama
ohke pärast
meeles püsid

rääkimata tunnetest
pungil emakeel
lüketest
ja tõmmetest
on küllalt

tahaks
veel

<>

LANGEV INGEL

on külmund ära
pehme sulepadi
mis kasu uduvillast
kui on
teise seljast
pool pirukast
ei toida iginäljast
nii kokku voldituna
lipik saab
a-neljast

lööb piku päid
kuldpuuri võrguraam
oh kes küll paneks
pliidil
tule alla
seep kahaneb
ja elupäevamull
kust sarvega lööd
ükskord
ukse valla

<>

LIBASTUMINE

mind tõmbab
peeglite sisse
eesriiete kardina taha
kus näha on
varjatud nišše
kuis vahetad
sulgi ja naha

mind kisub
pidude peale
kus hiilides einestab nälg
kus vägivald
kannab kalosse
et maha jääb
räpane jälg

mind veab ka
pimeda varju
kus lähebki valguse piir
seisan seal vaikselt
ei karju
mil kustub see
viimane kiir

siis näitan, et näete
te pärast
on maailmas valu ja piin!
aga minust te võitu
ei saanud –
sest ikka veel
loodan siin

<>

LINNUK

all
ahvatlev alus
tohutu
põhjatu põhi
taga põhjus
takkajärg ees
kukkuda
meeletult valus

kes kurat sul
lennata palus

jumal mu
sees

<>

LOOMULIKULT

kui armastad
mind kaugelt
siis teeskle
vähemalt
et tahaksid mind
hoida
ka veidi lähemalt

hoida
mitte panna
looma märke maha
nii põgenema pean
ju silma-
piiri taha

<>

LÄHETUS

päike tõuseb
oma tõusu
minu eel
kuu teeb oma tiiru
ainult siis
kui sa mõtled minu peale
pärast
hetkeks – mis meid
nõnda kokku viis

kokku nii et lähemaks
ei saagi enam
lahku nii et hakkab
hirmsalt valus
tunnetest mis keerutavad
meeltes
ja tantsudest mis tantsimata
jalus

ah kui veel mõtled
meie peale pärast
teesoojaks tõsta
lehvitades käsi
sest minu
pilgud
ootel väravana
su tulemistest
kunagi ei väsi

<>

MEELMÄNG

mis edasi
kui vaatad tagasi
kui polnud kõhtu veel
ja kiilaspead
kui polnud mõtteid
arglikke
võltsvagasid
ei teadmisi
mis nüüdseks tead

kui kustutad
kõik küünlad õhtu eel
et näha pimedust
mis põletab
süütab tuletõkkeid
musta ratsu teel
kes üht-teist
siiski
kehas mäletab

käib stardipauk
sa valmilt teiste seas
kel meeles ainult
sõit
ja võit
jääb märkamata
lekkiv hingeauk
sest veri tuksub
ainult peas

sait vaadatud
saab tühjus koha
no ära imesta
tribüüni esireas
ei tõuse tuhast enam
ükski toll

mis teha peremees
seks mängud pimesta
et neile panustaks
ka muu
kui loll

<>

MESILANNA

oskan vaikust
oskan
maha-pilku püüda
oskan kallistada
ilma
kaela vajumata
oskan sosistades
nimesidki hüüda
valdan täppis-
teadmist
punkte tajumata

palun – istuta mu ümber
õlelilled
need ei närtsi
ega longu-koltu-kao
sulle kingin enda
vaimustuse mille
sisse puhun
koitusid
ja ao

<>

MILLAL OMETI

see paus
pole aus

aknad enam
ei vaata
uks enam ei pea
vahti
liiga tihti
läeb lahti
logiseb suust

pulss elab
su sammude takti
taevas
saada mulle sõnum
või mõtegi
millestki
kellestki muust

<>

MUHAMED

ärkan
armastuse mäel
ta tuli
minu juurde

lükkas
soojad varbad
tubasussi
suurde
pani oma
kaisukäed
mulle ümber
vööks
lubas jääda
terveks päevaks

kuid jäi
kogu ööks

<>

MÄGILANE

prindin
oma sõrmed
sinu rinnale
nädal veel ja
needus
ujub pinnale
nädal veel
ja sul ei ole pääsu
ka kangeim rahn
ei sulge
väljapääsu

algab sinu
rängim ülestõus
mul ei ole
kahtlust
sinu jõus
kuid mul ei ole
kaasa-tunnet
sulle
oled võlgu
selle vaatepildi
mulle

kordan – kordan
ühte võlusõna
ma ei kuula
enam ammu
sõna
ma ei karda
ammu enam
hirme
ära närituna
läbi valukirme

pausi peale
jäätub
sinu pilk
sulab süda
nagu elav
tinatilk
nõnda sureb
sõdalane noor

ja nõnda
tantsijannast
laulab haldjakoor

<>

MÜÜRILILL

kas ma olen müürilill
valedele toeks
kes su lossiaias
sajatuhandeni loeks
ootaks kuni
postitantsu-preilid
ära kaed
püherdad kõik põrandad
lupjad lõbulaed

tahad – avan sulle
õie elu saladusi
kaetud köiearmid
kiviseina palavusi
pindudega paistetanud
kohmetanud käsi
oma ilu eest
mis iial
võitlemast ei väsi

viitan sulle kohta
kus eile murdusin
kõveraks ja kägarasse
pooleks kurdusin

kuid ei näita
napi silmapiiri
ainsat ust
mille kaudu
ühel päeval
kohtan võimalust

<>

OH ARM-ARM

armastuse sõna
kostub nagu mõna
levib nagu hais
või teada-puha pais

armastuse
sõna
on suures osas vale –
et löögiks ette keeraksid
oma teise pale

armastuse kellad
ei vajagi ju kõla
kui su kämblad hellad
ümber minu õla
kui mu kohal sinu
kaitsev varjupuu –
las süda räägib üksi
sest suudlust
voolib suu

<>

OIATUS

sa ära hoia
jalga vahel ust
kui tahad võita
mind kui
usaldust
on seelikuid mul
pikemaid ja lühemaid
suurlinnu olen
elatand
ja tühermaid

ja ära ärata
mind poole viie ajal
on vastik meeleheitlik
uksekella tirin
liiglaiuv naeratus
nii iiveldama ajav
salalik sääse
tüütu serenaadipirin

kolm korda koputades
vastaks palju enam
teetassi tühjaks joon
vaid enne
karme lööke
sa vabanda kuid
ma ei jaksa
enam
alla kugistada
soojendatud sööke

<>

PAARITUS

köida mind
muidu lagunen koost
kuni uue joogi
janusele tood
sumisevast soost

kata mind
kuni vähemalt pooled
pilkude nooled
on endale leidnud
uue ohvri

keela mind
muidu tantsides lendan
ja kaotan päriselt enda
sinna kuhu
kuuluvad paaritud

saada mind
kuid ära puutu
kuni näen oma
päästvalt pimedat
aknaruutu

tänan sind

<>

PALJU ÕNNE

vähestest sõnadest
nii palju juttu
mille mõtegi
uttu
kaob ruttu

kes pilgutaks silmi
nii et tibuke peos
näitaks end
et langevarjunöör avaneks
ja maanduks ometi see
lõputu lend
kiiremini kõrgemale kaugemale

head mehed on vait
nad ka kaevavad kraave või
lõhuvad puid
toidavad suid
soojade käte ja sooja südamega
kui otsid surfajat
lainelaudadel
suhete haudadel
pankade treppidel
kasiinode keppidel

jääb üle ainult
õnne sul soovida
võid ju proovida

<>

PARANOIA

nõrk on tugev
oma nõrkustes
kõrk kõikehõlmav
oma hõrkustes
vaene küllastunud
oma puudustes
väike paranoik on
oma suurustes

ka mina mõtlen kaugustest
sind ligi puutudes
miskist jäävast
jälle muutudes
eemaldumisest
su kõrval seistes
mu omist vigadest
mis kõigis teistes

<>

PEATEGELANE

ma polnudki
kõigest üks lugu
üks tatine hüvastijätt
ainult
klammerduv emane sugu
hoidmas su lodevat
kätt
üks tundevigane hani
otsimas kindlat ja head

kes mulle
need nimed pani
hingest siiani
miskit ei tea

<>

PEEGEL

ennustan tulevikku su silmadest
peegel
ei armu sa kunagi
aga ei põle ka tules ega upu vees
pisaraist rääkimata

hinge leppimine
võib kaua aega võtta
enne küll pudised liivaks kui vormud
kiviks klaasjaks
mis tahub ja talub
talub ja tahub

täiskuuööl neljapäevasel
mil su tütarvõrs näitab näpuga kuule
lausudes tead – see on tegelikult must auk
libainimeseks muutud
ja igavesti
nooreks

armastad elu
nii palju kui võimalik
nii vähe kui vajalik
nii palju et pidulik
nii tasa et salalik

<>

PRAGULUS

räägi aia-auguga
tema vastab
pauguga

paiskab lahti
värava
täidab
kogu tänava

<>

PURUTEE

ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis
hetkega mis jäi
kes minu pihta
helilaineid loopis
maada-mööda enam
pinda
ei käi

orgastilises
selverite sajus
kohtab aiva
sügavkülmi mannekeene
mitte miski suhu
võetav ei näi
ma ei seedi
vorstikange
ei pelmeene

korra ennustati
kohvipaksu pealt
– kuid enne julmalt
kannupressi suru! –
tulevik see tuleb
rida-realt
aga sorry
kust sai siia
see teepuru

ei tulnud seda
mis kaua mõtlesin
see tuli hoopis hetkega
mis jäi
aga tollest
mis on mulle kõige-
kõige
ma ütelda ei tihka
ega täi

<>

RADAR

sugulus on sügelus
ühteviisi kügelus
lähen
oma rada
pika laua painaja
külakorra laimaja
lähen
oma rada
minevase meenutaja
kopituse leelutaja
lähen
oma rada
võõras õlakehitaja
vale valli ehitaja
lähen
oma rada
ajavaru varastaja
olu takkaparastaja
lähen
oma rada
valuvitsa väänaja
sinu meele käänaja
lähen
oma
rada

<>

ROHTUNUD

labiilne
ebastabiilne
ütles perearst
katsus kõhtu
mõõtis rõhku
diagnoos
kõik laabub
kotile koju ja põhku

aga mina tahan tõusta
õhku
hingetuna
iga päev
kui saabub
trepikojast õhtu
ja sa ikkagi
tuled
kui olen süüdanud
end

<>

SEE

ei räägi me sellest
ei vaiki
mis õhus on
risti ja
põiki
see teipinud
tehtavaks teod
kõhus keeranud
higiseks peod

see selleks –
see muutuski
selleks
kui puutusid
midagi
kelleks
ei suuda end mõeldagi –
milleks
jään liblikaist lõhnavaks
lilleks

ja see-eest
hoiatan kõiki

<>

SEGADUS

näitan ennast
teisest küljest
mängin mäkra
teesklen hüljest
panen siga
võtan vabalt
ajan sirgu
rõnga sabalt

jah
polegi ma
nõnda kena
vale nime
pani ema
vahet pole
kes on isa
pärisin vaid
tema kisa

<>

SEKUNDANT

ka lõbusaim narr
väsib ära
kustub see
kuulsaimgi kunn
jääb krattidest
tohletand sära
kulub džinnide
pudelipunn

aga mina ei kõigu
ei vangu
kui istun siis istun
ja seisan kui
pean
ei vihja – ei poeta
ei mangu
su võitlusi
liig hästi tean

<>

SINIPIND

sinised aknad
pop-
kornised pajad
külmi ekraane
kumavad majad

sinava päikese
saadab kord
eha

siis pole enam
vist
midagi teha

<>

SINUGA

istutasin
metsatäie puid
ootasin sind
aastaid
päevi
kuid

lehetuna juuretuna
kohtusid
me teed
purupaljalt
muretuna
ühtisime
need

<>

SIRM

ma puhun tuult
ma puhun tuld
ma puhun prahti
imejõuga
kangutan neid
hingi lahti
virutatud kinni
hirmu
nina ees

kapuuts on tühi
surma pole
selle sees

<>

SISUSTUS

sisendan
sisestan
endale et
ei vaja su lähedust
luubi alt otsida tuukrina
süvasügava
pelguvat
vähendust

las jäävad alles mu
härmased suved
ja külmutav-
küllased tagasihoidlikud
talved
suurte villaste sallide
pehmendav-
soojade kallide
palumata palved
kaisuloomade salved

sest võibolla
omavad kunagi need
veel tähtsamat
tähendust

<>

SIUTS

upu või uju
teekond ei suju
süda ei kanna
unustand ranna
virts mis virts

sõua ja sõua
kuskile ei jõua
sein on ees
soga on sees
virtsavees

miks keegi ei anna
keegi ei paku
söödavat pole
näri või laku
virtsade virts

sitta see sirts
see kõigest virts
paras paik
kes pirts

<>

SOOVIKALA

ma pole prostituut
et meeldiks
massile
hoian saladuses
käivitavad tsoonid
jätan kloonimata
kopikad ja kroonid
ei pürgi
bongotibiks
te terrassile

akvaariumis
teen kuuma jalavanni
olen lummav
lubaläikiv soovikala
tuletõrvikuga ajan
aukest usse
kuulan neid
kes jõudnud
juba esikusse

aga enne
allikvesi
juurde vala

<>

SUHTELINE

suhe algab
esimesest tülist
vaikimisest
lahus olekust
pettumusest
nähtamatust lülist
mis ilmutub
“ta-siiski-pole”-kust

arm hõiskab aga
lootus mõistab
tasa
ei sega – tüki tühjalt
vahele
ja enne veel kui
päevake poeb looja
on ase valmis
ikka kahele

<>

SUPP

miks vahetasid
leiva
elu vastu
kübemed su väljasid
ei toida
kakadeemikud ei treeni
loomavaistu
ööliblikate päevad
seal ei
koida

piirmäärasid ja narratiivi-jama
pritsib tülikooli
iga luku august
saad pihta tihti
lapik-pika puuga
kui õiglaselt ei
hinda hinge-
kaugust

no mis me jälle
tollest
tühjast õunast –
ka koorituna kukub
vastu päid
määgime vaid oma
lahjast lõunast
vaikides lastest
kes meil sündimata
jäid

<>

SUUTEPUNKT

tahutud tääkide poole
jalutab kes
südame sulatet loomet
valutab kes
pimedust valgesse
jälle ja jälle
talutab kes

kummuli maas kui
kummuli maas
on hing
lähemaks taas
saab pöörleva pisara
ring
ning
eitusest jaa ja
jaatusest võibolla
või

puute punktist
saab küsimärk
kes sellise maailma
lõi

<>

SÜÜTA HOORUS

panen päikse
põlema
ta tookord kustus
ära
kui väljas oli vihmane
ja sina
läksid ära

suur sadu rennist
nirises
küll alles valas
märga
üks kärbes
kõrvus pirises
ei saandki pruudipärga

see solin aju loputas
nii silmist
pühkis veegi
mul mõistust pähe
koputas
ta polnudki ju
keegi

see keegi kelle pärast ma
peaks vihma
armastama
ja oma tervik-
unistusi
puruks narmastama

kui panen päikse
põlema
sest igatsen ta
sära
ehk unustan
me mõlema

ja rohkem sest
ei plära

<>

SÜÜTAJA

igal nõial
oma tuleriit
lähed põrgu
võis siis otse taeva
siit
vidiit
vidiit

hinda tuld
ja tõrva
hinga õhku

joo vett

ja hoia maad
ta sinu
muldne
kuld-
rakett

<>

TAIP

kõnnivad ringides
elavad laibad
kannide kuhilad
punasel vaibal
näitavad – näh!
vaatavad – vau!
rambi jaoks reedavad
armu ja
au

õnn vajab õhku
naer allikavett
südamlik sula
meelemürgita mett

siidisukkade silmad
päris elu ei näe
annab mis
lihtsale
võlu ja väe

<>

TASA

praeguseks tulen
jätan su meelde
võpatus tasa
hammustab keelde

ronivad viinapuud
üles nii mäge
alla ei tiri neid –
pole ju väge

andestad homme
keelad ent ala
poolikud hommikud
juurde ei vala

tõustes ei lange
lastes ei loo
trepid su saatust
kohal ei too

<>

TINGIMUS

kui räägin
armastusest
siis räägin veidi sinust
kuigi sina mõtled
vaid ja ainult minust

äkki oled kiindumuses
nõnda kaotsi läinud
armastada
saab vaid see
kes
vabadust on näinud

<>

TOORUS

nii hästi sobid
mu selga
ja vahele
kitsaimgi koiku
on paras
meil kahele
naeran su nalju
sa sööd minu sõnu
et häbiks ei muutuks
ka pööraseim mõnu

nii hästi sobid
mu hobiks
ja tööks
et öö on mu päevaks
ja päev jälle ööks –
kuni on segi see
suvi ja ilm
kuni ei pilgu veel
sügise silm
kuni ei klaasu veel
talvine jää

sest kauemaks
noorus
me juurde ei jää

<>

TUNNISTAJA

koidu hakul
armastades
keset linnulaulu
silmadega silitan su
unerahus keha
pilkudega paitan sinu
salke
kulme
õlgu

sest lapsepõlve köidetuna
muud
ei või ma teha

<>

UNISTUSTE ISA

isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul –
kojamees varmas

isa
tänan – tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend

<>

UUSAASTA

hommikukohv ja
õhtune tee
öösine unetus tagatud
jee
sõnumid sõnumid sõnumid head
aga ümber vaid ahvid
lambad ja sead

uuemal aastal
meenutad vanu
kasvatad rotte sõnne
ja kanu – kukkesid kui
rohkem sul veab
on naistega raskem
kogukond teab

päevane supp ja
rikkalik praad
pidu peab laut
ja pidu peab raad
pliitidel pottides
kapsas ja kaal
oh oleks veel õnnegi
tiba sel maal

<>

VAHETUS

kui vahed
me vahelt
on lahtunud
tee
südametassides
jahtunud

kas selle siis
rüüpame ära
et näha jääks
aususe
pära

<>

VALENTAN

nagu vesi
voolab vette
sujub minu
pihk su kätte
nagu oru
täidab udu
leian mina
sinus kodu

kas on vaja
üldse sõnu
pikki lühi-
kesi ridu
tavatu ja
tavaline
kahekesi
on meil pidu

iga päev
ma soovin ühte
ollagi koos
sinuga
silmitseda
sama tähte
kuhu minna
puhkama

teeme ilmsi
maise reisi
näeme päikest
näeme kuud
kohal olen
enne teisi
sest ma tunnen
sinu suud

nagu vesi
voolab vette
nagu udu
embab maad
loen need salmid
sulle ette
kingi pärast-
poole saad

<>

VÄIKENE POISS

väikene poiss
istus kord klaveri taha
ja mängis

suur muusik
tema sees
kuulas ja ütles

PALUN
MÄNGI VEEL!

<>

ÜKS KORD VEEL

kas ma talun kuulatada
kuidas pisar nutab
kuidas naer su üle naerab
võim see ümbert võtab
virin veereb varrukast
nii üles kääritav
keelelt kallub mis ei ole
pähe määritav

kas ma talun tunnetada
kus on peidus arm
kuidas hajus silmist lust
et kappi kadus tarm
kas ma suudan üks kord veel
hoida kõrgel lippu
rebituna tuulte käes mis
jäänud lonti tippu

kas ma talun
üks kord veel
öelda sulle et
põhjuseks ei ole minu
võtmata tablett
kas ma võiksin üks kord veel
peale kõige muu
vaid magustoidu maitsetega
sulgeda su suu

<>

ÜTLEN ÜHTE

olen korrutanud
ühte
juba korduvalt
aga maailm
vaatleb kahte
üha pordumalt

oled söödav-müüdav-pandav
kõik on püsti
tule teeme sulle
ühte
kaitsesüsti

hambad sirgu
juuksed lokki
jalad pukki
äkki proovite ka
virtuaalseid sukki
nende läbi koged
õrna vastupanu
nagu über-
armsa ahistaja manu

ütlen ühte:
kahte kaigast
on sul vaja
vanilla ninja hoiab puhta
oma maja

<>

*Sanya on Mari Uri hüüdnimi, mis tähendab korea keeles ‘ingel’ ja on antud mulle USAs energiaõppe instruktorite poolt.