Meist

Miks mina, Marian Hiire, tahan vaimustada inimesi?

Lõpetasin ühtäkki ümber palava pudru kõndimise ja keerasin nina otse sinna, kuhu pole seda varem päriselt julgenud pöörata. Uss vahetab ka nahka just siis, kui ta selleks valmis on, ei varem ega hiljem. Minul sai kokku piisav hulk vaimsust ja piisav hulk maisust, et nüüd need kaks poolust eneses ühte tuksumisse liita. Mulle paistab, et on paras aeg olla see, kes ma olen ning rääkida asjust nii, nagu need on.

Eesti keeles on äge sõna – vaimustav. Leidsime Mariga, et just see sõna kirjeldab kõige paremini seda, mille kallal me koos toimetama oleme sattunud. Nagu näha ka meie tegemiste laiast ringist, on vaimustamine vormi poolest mitmesugune. Ühendame oma jõud, teadmised ja kogemused, et panustada maailma ning seeläbi edasi kasvada.

Aga miks siis?

Kõige õigem oleks vast öelda, et teisiti enam ei saanud. Olen pikalt otsinud vorme, millega ühineda, ehk ka pisut samastuda ja seeläbi ühel päeval rahus öelda, et jah, ma olen näiteks jurist või siis permakultuuri disainer või ökoloog või kunstnik… Ent otsuste jada liigutas mind ühel hetkel taipamisse, et enam pole vaja ühte kindlat vormi, millest kinni hoida. Siht on nüüd hoopis teistlaadne, selline sisemine ja sõnastamatu, ent samas piiritu, kuna suudab hõlmata endas kõiki vorme, mida suudan luua.

Kokkuvõtlikult – tahan inimesi vaimustada, sest tahan ise vaimustuda!

<>V<>

Miks mina, Mari Lauk alias Mari Ell, tahan vaimustada inimesi?

Olen lill, õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani, maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja, väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…

Õnnelik.

Vat sellepärast tahangi inimesi vaimustada!

SaveSave

SaveSave

SaveSave