Raske on…
Veel raskemaks läheb,
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed…

Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv…
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv…

Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud…
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul…

Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv –
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv…

Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
…
Panen koormad ma maha –
tassigu ise.
Palke silmas ei näe –
rassigu ise.
Savi saadetud korvi –
mul täpne on vise.

Lehvitan tiibu ja lendangi ära.
Viimane piisk –
sulgub ise see värav.

<>

“Selle luuletuse tagapõhi on taas reaktsiooniline. Olin teinud üleva sünnipäeva- ja sünni tähistamise ehk katsiku luuletuse “Sündimise päeval”, mis oma kaunite sõnade ja soovidega peegeldas minu kõrgeimaid mõtteid ja energiaid. Kui olin selle luuletus.ee lehele üles laadinud, oli minu üllatuseks, vastupidiselt eelnevatele kordadele sarnase luuletuse esitlemisel, ainult üks plaksutamine ehk meeldimine/like. Tavaliselt on sünnipäevameeleolulised lühiluuletused rahva lemmikud. Mitte et ma väga selle põhjal oma otsuseid teeks, aga ikkagi huvitab ka mind statistika, mis loomingu presenteerimisega kaasas käib.

Süvenesin natuke asjasse ja mõistsin ümbritsevaid viimatisi luuletusi lugedes, et inimeste meeltes ja keeltel on väga teistsugune toon. Äsja olid valitsuse mitmepalgelised osapooled avaldanud maksutõusude ja lastepoliitika uued suunad, mis inimesi veel rohkem igapäevaeluliselt liistule tõmbavad. Tunnetasin, kui sügavalt on inimesed pettunud ja lausa tardumiseni hämmingus, kuidas on selline suhtumine ja käitumine üldse võimalik. Tõstes järjepidevalt iseeneste palkasid – ja seda tuhandetes -, kooritakse lapsi ja pensioniealisi, pigem neid, kel pole niigi eriti või üldse mitte üle. Tajusin inimeste muret, kurvastust, lootusetust, mida nad väljendavad oma sõnaloomingu kaudu.

Võtsin kätte ja otsustasin samuti aidata kaasa selle ülekuumendava auru väljalaskmisel. Minu eesmärgiks oli mitte süvendada, vaid peegeldada ja aidata lahustuda ebaõigluse energial, mis inimeste südametesse auke uuristab. Usun, et alati on võimalus kuidagi ümber nurga asjad enda kasuks keerata, aga ega see lihtne ei ole, eriti kui vastutad mitte ainult enda, vaid terve pesakonna eest. Lühikese ajaga plaksutas minu luuletuse peale rohkem kui 50 inimest – kümneid valulikus olekus hingi, kes ootavad lohutust, otsivad sarnaselt mõtlejate ringi, nende arvamuste ning tunnete kuulajaid ja kuuljaid.

Kas luuletused parandavad maailma? Ei tea. Aga need aitavad kindlasti meil maailmaga paremini toime tulla.

Kirjutamiseni!”