Eluringis elemendid –
kevad, sügis, talv,
päevalindi suvepildid,
mälu varasalv…
Kesse kuuleb, kesse näeb
elujuhtme sisse?
Tuli, vesi, maa ja õhk
hingab eetrit sisse.

“See luuletus sündis mul TÕLKELABORATOORIUMI käigus. Semiootilise tõlkekursuse üheks ülesandeks oli pildi tõlgendamine sõnalisse vormi kas pealkirja andmise või mõne muu sõnalise peegelduse näol. Pildid ja sõnad on minu meelest enamjaolt väga sarnased – need moodustavad ajus seose, mis on individuaalselt isikupärane ja mis võib olla niivõrd erinevalt mõistetav kui üldse olla saab.

Mäletan juhtumit, kus mul paluti kirjeldada loetud teksti. See olukord oli tavapäratu – tegu oli laval näitlemisega, õigemini lavaprooviga. Olin teksti ontlikult läbi lugenud, aga kui ma siis hakkasin kirjeldama ja selgitama, mis ma asjast arvan, sattusin täiesti ootamatult vaidlusse. Mina jutustasin kokku muinasjutu, mis ei sobinud üldse faktiliselt selle tükiga kokku. Kui jutt käis järvest, rääkisin mina luikedest jne. Iga kord kui mingit osa pidin ette kandma, rääkisin ausalt oma fantaasiatest, kuni lavastaja – praeguseks kuulus kuuldemängude guru – mind pikalt saatis. Viimaseks tilgaks kannatuse karikas osutus minu miks-küsimus karakteri mõtete kohta, kui minu tegelane ei avanud kohe uksele koputamise peale. “Miks ei avanud?” oli liiga aeganõudev vaatluspunkt ehk. Sellele polnud lavastaja mõelnud, ta laiutas nõutult käsi ja lõpetas proovi, mis kordamisele ei tulnudki.

Olen amburi tähtkujust ja väga põhjalik. Võib-olla on selles asi. Perfektsionist, süvakündja. Aga seda muuta on väga raske ja ebavajalik, sest mulle meeldib selline olla. Elan oma piltide maailmas sellest ajast saati õnnelikult edasi ja looming ongi tõlgendamise kunst nagunii.

Kirjutamiseni!”