Palun ela ise
ja lase teistel ka,
ära lükka, tõmba,
tõuka, venita!
Ja palun ära ütle
mulle sõnu ette –
uskumiseks, kogemiseks
hüppasingi vette.

<>

“Selle luuletuse kirjutasin vastuseks inimesele, kes minu salmikest “Slow Mornings” kommenteeris luuletus.ee kodulehel. Tõenäoliselt on ta meesterahvas, vanem meesterahvas, kellel on nii mõndagi öelda ja mõelda… Avaldan teksti täies mahus:
“Miks peab luuletama inglise keeles? Vahel on mullegi ahvatlus peale tulnud ja olen proovinud… Küll mitte inglise keeles. Siis jõudnud tunnetamisele, et teen sellega oma keelele haiget. Ja jätnud need kaks-kolm keelt, milles võiksin kirjutada, sinnapaika.”

Kõige naljakam nüanss on asja juures see, et ta on varemgi midagi kommenteerinud. All on olnud nimi “Anon“. Alles täna sain aru, et see tähendab anonüümset kirjutajat… Olen vist tõesti blond nii seest kui väljast!
Aga tõesti, olen tänulik igale sõnavõtjale. Ei juhtu just tihti, et keegi midagi südamest ütleb. Kirjast võin positiivses võtmes välja lugeda tema murenatukest emakeele säilumise pärast ja selle pärast, et midagi teeb kellelegi/millelegi haiget. Teisest küljest on tal ilmselt ka vajadus, väikene vajadus mainida oma mitmekeelsust ja kompetentsi.

Mis minusse puutub, siis mina “ei kirjuta” luuletusi, vaid panen need kirja. Luuletused tulevad minu juurde, minu südamesse, minu meelde iseeneslikult. Ma ei istu maha ja ei mõtle, et nüüd kukun kirjutama… Kaugel sellest. Kui kellelgi on sünnipäev, siis suumin oma energia selle inimese juurde ja luuletus hakkabki looma. Aga et ma niiviisi ootaks ja otsustaks kirjutada, et “kas vaim tuleb pääle…” – seda ei ole kunagi juhtunud. Sageli olen täitsa öösel vetsupoti peal vannitoas (et magajaid mitte segada) kribanud ridu, mis tulevad ja tulevad… Õnneks on paberirull seal pikk. Vahel tulevad sõnad koos pisaratega, sest minagi loen neid esimest korda. Ja need sõnumid on midagi, mis mind puudutavad, vahel vägagi sügavalt. Sügavamalt, kui ma arvata oskan.

Ja keelega on samamoodi. Mina ei otsusta, mis keeles mulle n-ö vaim peale tuleb. Kakskeelsena elades on ajul omad vajadused, soovid ja väljundid ja mina neid ei juhi ega halda, eriti loomingus. Tänapäeval ei saa ühelegi noorele ette heita, et ta oskab või kasutab keeli. See on suur-suur pluss, kui inimene suudab kommunikeerida mitmekülgselt ja laiahaardeliselt. Hollandis näiteks õpivad lapsed koolis kuut keelt. Kes neile nina peale viskab, et nad oskavad end nendes keeltes iseseisvalt väljendada? Ei keegi, arvan. Meie armas Eesti on aga muutuste “küüsis”. Inimlikust aspektist võib ju kõike alalhoidlikult käsitleda, kuid kosmilises ajaringis oleme meiegi arvatavasti olnud nii idamaalased kui tšuktšid.

Mäletan, et sellesama härra eelmine kommentaar oli ka midagi õpetlikku. Loodan, et leian selle taas üles! Sain tänu temale ju siia hea pika jutukese.

Kirjutamiseni!”